Mida me usume
Me tunnistame apostellikku usutunnistust oma usu ülestunnistusena ja sellel me oma teenistuses seisame:
Mina usun Jumalasse, kõigeväelisse Isasse,
taeva ja maa Loojasse.
Ja Jeesusesse Kristusesse,
Tema ainsasse Pojasse, meie Issandasse,
kes on saadud Pühast Vaimust,
ilmale tulnud neitsi Maarjast,
kannatanud Pontius Pilaatuse all,
risti löödud, surnud ja maha maetud,
alla läinud surmavalda,
kolmandal päeval üles tõusnud surnuist,
üles läinud taeva,
istub Jumala, oma kõigeväelise Isa paremal käel,
sealt Tema tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle.
Mina usun Pühasse Vaimusse,
üht püha kristlikku Kirikut,
pühade osadust,
pattude andeksandmist,
ihu ülestõusmist
ja igavest elu.
Aamen.
Tänapäeval ei usu mõned end kristlasteks nimetavad inimesed alati sedasama, mida meie. Seepärast selgitame siin, kuidas me seda usutunnistust mõistame.
Kolmainsus
Me usume, et on ainult üks Jumal, ja see Jumal on olemas kolmes isikus — Isas, Pojas ja Pühas Vaimus.
Kolmainsus on meie jaoks mitmes mõttes suur saladus. Kuid samal ajal on see täpne kokkuvõte paljudest Piibli tõdedest meie imelise ja erakordse Jumala olemuse kohta.
Jumal Isa
Me usume Jumalasse, kõigeväelisse Isasse,
taeva ja maa Loojasse.
On üks tõeline Jumal — see Jumal, kellesse kristlased usuvad. Teiste religioonide jumalad on petised, ebajumalad, valejumalad. Jumal on ainus tõeline Jumal ja Tal on võim luua, hävitada ja päästa.
That all the people of the earth may know that the LORD is God, and that there is none else.
For thou art great, and doest wondrous things: thou art God alone.
Now therefore, O LORD our God, I beseech thee, save thou us out of his hand, that all the kingdoms of the earth may know that thou art the LORD God, even thou only.
Jumal on üksainus, kes mõistab usu läbi õigeks nii ümberlõigatu kui ümberlõikamatu.
Sina usud, et Jumal on üksainus? Hästi teed! Ka deemonid usuvad seda ja värisevad hirmust.
On ainult üks Jumal. See oli tõsi Vana Testamendi ajal. See oli tõsi Uue Testamendi ajal. See oli tõsi Kiriku esimestel sajanditel. See on tõsi ka täna.
Tänapäeva maailmas on lisaks kristlusele palju muid religioone — hinduism, sintoism, paganlus, must maagia, islam, judaism, igasugused hõimuusundid ja nii edasi. Kuid nende jumalad ei ole midagi muud kui ebajumalad. Mõned kummardavad deemoneid. Mõned austavad loodud maailma. Ja mõned kummardavad oma kujutlusvõime vilju. Piibel ütleb, et ainult kristlaste Jumal on tõeliselt Jumal; ainult kristlaste Jumal mõistab kohut maailma üle; ja ainult kristlaste Jumalal on võim meid päästa.
Isa vägi on piiritu, sest Tal on jõud ja võime teha kõike, mida Ta tahab. Tema väel ei ole võrdset, sest Ta on ainus, kellel on selline vägi, ja ainult üks Jumal on kõigeväeline.
Me usume, et meie Jumal on taeva ja maa Looja, et Jumal üksi lõi universumi. Ja Jumal üksi annab jätkuvalt elu kõigele olevale, hoides alal maailma, mille Ta on loonud.
Kuigi Isal on taeva ja maa loomisel ja alalhoidmisel juhtiv roll, näeme Pühakirjast, et nendes tegudes osaleb kogu Kolmainsus. Poeg oli see vahend ehk tööriist, mille kaudu Isa lõi maailma ja mille kaudu Ta seda tänaseni alal hoiab. Püha Vaimu osa loomises on Pühakirjas väljendatud vähem selgelt.
In the beginning God created the heaven and the earth. And the earth was without form, and void; and darkness was upon the face of the deep. And the Spirit of God moved upon the face of the waters.
Sõnad Jumala Vaim viitavad sõna-sõnalt Jumalale kõigis Tema isikutes. Kuid meie uustestamentlikust vaatenurgast näeme, et siin on esile toodud ühe Kolmainsuse isiku — Püha Vaimu — töö.
Jeesus Kristus
Me usume Jeesusesse Kristusesse, Tema ainsasse Pojasse, meie Issandasse, kes on saadud Pühast Vaimust, ilmale tulnud neitsi Maarjast, kannatanud Pontius Pilaatuse all, risti löödud, surnud ja maha maetud, alla läinud surmavalda, kolmandal päeval üles tõusnud surnuist, üles läinud taeva, istub Jumala, oma kõigeväelise Isa paremal käel, sealt Tema tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle.
Uus Testament räägib Jeesusest kui Jumala Pojast, osutades Tema kohale Kolmainsuses. See räägib Jeesusele kuuluvast jumalikkusest ja Tema igavesest pojaseisusest, mis oli olemas enne Tema tulekut maa peale. Jeesus on Jumala ainus igavesti sündinud ja alati olemas olev Poeg.
Poja meelevald
Seepeale hakkasid juutide ülemad veel enam otsima võimalust teda tappa. Sest ta oli rikkunud mitte ainult hingamispäeva, vaid ka nimetanud Jumalat oma Isaks, tehes end Jumalaga võrdseks.
Jeesus oli ka täielik inimene: Ta eostati Pühast Vaimust ja sündis neitsi Maarjast. Nagu kõik inimesed pärast Aadamat ja Eevat, alustas Ta oma elu ema üsas; Maarja rasedus kulges loomulikul viisil ja lõppes õigel ajal Jeesuse sünniga ning ka see sündmus oli täiesti loomulik. See pani isegi tema kihlatu Joosepi kahtlema, kas naine on olnud ustav, kuid Jumal näitas talle unes tõde. Nii näeme, et väike Jeesus tuli maailma samamoodi, nagu sünnivad tavalised inimlapsed.
Pühakirjast näeme, et Jeesus kannatas Pontius Pilaatuse all, löödi risti, suri ja maeti. Need on sündmused, mida Jeesus sai üle elada üksnes sellega, et oli tõesti inimene.
Surres räägib Jeesus oma „hingest“ või „vaimust“:
Jeesuse surm
Jeesus kisendas valju häälega: „Isa, sinu kätte ma annan oma vaimu!“ Ja kui ta seda oli öelnud, heitis ta hinge.
Ristil surres teab Jeesus, et kuigi Tema ihu pannakse hauda, läheb Tema inimlik vaim (see tähendab hing) Jumala Isa juurde.
Pühakirjast näeme ka, et Kristuse surm tasub patu eest, sest Kristus sai ohvriks meie asemel. Jeesus võttis enda peale meie patu süü ja kandis selle eest karistuse. Kui jõuame usule Kristusesse, rakendatakse Tema surmaga saavutatu meile ja me saame pattude andeksandmise ning rahu Jumalaga.
Oma ülestõusmisega võitis Jeesus surma ja nüüdsest ei ole surmal võimu Tema rahva üle. Jah, me sureme ihulikku surma, kuid meie hinged on surematud ega kannata surmavalu. Pealegi tähendab Jeesuse ülestõusmine, et ükskord annab Jumal ka meile ülestõusnud ihud — sellised, nagu on nüüd Jeesusel —, mis ei ole enam surmale allutatud.
Jeesus on meie usu keskpunkt. Ta on universumi Issand, keskpunkt, mille ümber käib kogu inimkonna ajalugu. Ta on meie Jumal, meie Ülempreester, meie Kuningas. Ja meie pääste seisneb selles, et tunda Teda, armastada Teda ja leida elu ühenduses Temaga.
Püha Vaim
Mina usun Pühasse Vaimusse.
Alates neljandast sajandist ei ole Püha Vaimu jumalikkuses peaaegu kunagi kahelnud. See on Pühakirjas selgelt öeldud ja Kirik on seda alati pidanud. Isegi kristluse esimestel sajanditel seati Püha Vaimu jumalikkus kahtluse alla väga harva ja ainult nende poolt, kes väitsid, et Jumal on üks isik.
Pühakirjas on kohti, kus Püha Vaimu nimetatakse otse „Jumalaks“:
Aga Peetrus ütles: „Ananias, kuidas on saatan nõnda täitnud su südame, et sa valetasid Pühale Vaimule ja hoidsid enesele osa maa eest saadud rahast? Eks see kõik ju kuulunud sulle, enne kui see müüdi? Ja pärastki oli see raha ikka sinu käsutuses. Mis sind on pannud mõtlema, et sellist asja teha? Sa ei ole valetanud inimestele, vaid Jumalale.“
Jumalat kummardades tunnistame ja kuulutame Püha Vaimu jumalikkust. Me kummardume Tema ees ja teenime Teda ustavalt. Me palvetame Tema poole, ülistame Teda lauludes ja juhime tähelepanu Tema teenistusele meie heaks sakramentide ja vaimuandide kaudu.
Püha Vaim on otseselt ja isiklikult olemas kogu loomingus. Oma Vaimu kaudu on Jumal meiega ja elab meis. Vaimu väega loob Jumal, hoiab alal, teeb imesid ja nii edasi.
Kirik
Kui inimesed kuulevad sõna „kirik“, kujutleb enamik hoonet, kuhu kristlased jumalateenistuseks kogunevad. See võib olla suur, rikkalikult kaunistatud toomkirik. See võib olla väike, lihtne kabel või isegi endine ladu. Kirikuna võib teenida kellegi maja, onn või isegi koobas, kus usklikud kokku tulevad. Kuid Piiblis tähendab „kogudus“ ehk „kirik“ ennekõike Jumala rahvast, püha kogukonda, kuhu kuuluvad need, kes tunnistavad usku Isasse, Pojasse ja Pühasse Vaimu.
Me usume… üht püha kristlikku Kirikut
Meie ajal ei näe paljud kristlased Kiriku olemasolu vajadust. Siiralt usklikud inimesed arvavad sageli, et kirik kui organisatsioon on puhtinimlik leiutis, mis ainult segab inimese isiklikku suhet Jumalaga. Kuid Piibli õpetus on, et Kirik on Jumala Riik maa peal, Tema rahva kogunemine ja peamine vahend, mille kaudu Ta annab armu neile, kes on Temale ustavad. Pühakirja järgi on Kirikul võtmeroll meie suhte Jumalaga alustamisel ja hoidmisel.
Ja mina ütlen sulle, sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan oma koguduse, ning põrgu väravad ei pea teda.
Kuna Kiriku algus on Vanas Testamendis, ei ole see uus asutus. See on sama lepingurahvas. Jumalal on alati olnud oma rahvas, keda on ajaloo jooksul kutsutud erinevate nimedega. Tähtis on, et Kirik on alati olnud osa Jumala plaanist maailma jaoks.
Kui vaatame, kuidas Kirik kasvas Vanast Testamendist Uue Testamendi Kristuse Ihuks, on meile selge, et Jumal hoiab seda alal. Kirik on olemas, sest Jumal tahab seda ja sest see teenib Jumala eesmärke. See ei ole inimleiutis ega kõrvalekalle Piiblist. Kirik on Kristuse Pruut ja Kristuse Ihu; Jumal armastab seda ja see on pühendatud Teda teenima ning Tema auks.
Kiriku elu tänapäeval erineb mitmes mõttes esimeste usklike ja apostelliku usutunnistuse kirjutamise ajal elanud usklike elust. Kuid Kiriku olemus ei ole muutunud. See koondab endiselt Jumala lepingu rahvast. Nagu varemgi, on see Jumala valitud anum, et tuua maailmale Rõõmusõnum ja muuta maailm Jumala Riigiks maa peal. Meie, Kirik, oleme Issandale pühad. Me oleme Tema Riik. Me oleme Tema rahvas. Temas oleme üks üksteisega. Ja meie kaudu tegutseb Issand Ise.
Pääste
Me armastame oma suurt Jumalat — Isa, Poega ja Püha Vaimu. Me hindame Kirikut, mille Ta lõi. Kuid meie suurim rõõm on Rõõmusõnum, et meil on päästelubadus. Meid rõõmustab kindlus, et Jumal armastab meid, et Ta annab meie patud andeks ja on valmistanud meile imelise tuleviku nii selles maailmas kui ka tulevases.
Mina usun… pattude andeksandmist
Kristlased, kes usuvad Piibli tõde, tunnistavad, et üks peamisi probleeme, mille Jeesuse surm pidi lahendama, oli patuprobleem. Patt lõikab meid ära Jumala õnnistustest ja toob meie peale Jumala needuse. Ja me ei suuda seda probleemi ise lahendada. Kui räägime patuprobleemist, peame silmas, et patt toob kaasa meie hukkamõistu. Ja kui me oleme väljaspool Kristust, ei ole meil mingit võimalust patust ega selle tagajärgedest vabaneda.
Igaüks, kes teeb pattu, rikub seadust. Patt on seaduserikkumine.
Patt pani inimkonna Jumala needuse alla, katkestas meie osaduse Jumalaga ja tegi meile võimatuks iseseisvalt Temaga rahu sõlmida. See mõistis meid igavesele hukkamõistule ja ainult Jumal pidas oma halastuses heaks saata meile Lunastaja.
Patuprobleem on tõepoolest väga tõsine. Kogu inimkond on mõistetud hukkamõistule ja hukatusele. Me ei suuda ennast päästa. Me oleme määratud kandma Jumala karistust igavesti. Me ei suuda Tema soosingut tagasi võita ega oma pattu mingil viisil katta. Ilma Jumala halastava andeksandmiseta ei ole meil päästeks mingit lootust.
Jumala elavakstegev arm
Sest teie olete armu läbi päästetud usu kaudu – see ei ole teist enestest, see on kingitus Jumalalt –, mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda.
Isa armastab meid just nagu Jeesus. Meie päästmise plaan ei kuulunud Jeesusele, vaid Isale. Isa saatis Poja meie eest surema. Isa armastus meie vastu on nii suur, et meie päästmise nimel otsustas Ta vabatahtlikult oma Poja ohvriks tuua.
Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta andis oma ainusündinud Poja, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.
Pühakiri õpetab selgelt, et Jumal ei anna andeks iga inimese patte. Mõned saavad andeks, teised mitte. Miks see nii on? Meie inimliku vaatenurga järgi on põhjus selles, et andeksandmine sisaldab tavaliselt teatud isikliku vastutuse elemendi. Üldiselt öeldes saavad andeks need, kes täidavad neile pandud vastutuse; need, kes sellest vastutusest kõrvale hiilivad, andeksandmist ei saa.
Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nii et ta annab andeks meile meie patud ja puhastab meid kõigest ülekohtust.
Me usume… ihu ülestõusmist
Näeme ka, et Pühakiri õpetab selgelt, et Kristuse teisel tulekul kirgastatakse mitte ainult meie hinged, vaid ka meie ihud.
Meie ihu sureb patu tõttu; ihuline surm on karistus inimliku seadusetuse ja pattulangemise eest. Kuid Rõõmusõnum kuulutab meie ihu uuestisündi. See ütleb, et Jeesus tuli lunastama kogu inimest — nii hinge kui ka ihu. Ja see ülestõusmine on täis au. See on meie suure rõõmu ja võidupidu põhjus. Oma ihude ülestõusmisega saame lõpuks kuulutada lõplikku võitu surma üle. Saame lõpuks pärida kõik õnnistused, mille Jumal on meile valmistanud uues taevas ja uues maas. Ja me saame lõpuks oma silmaga näha Jeesuse Kristuse võitu.
Me usume… igavest elu.
Ühelt poolt algab igavene elu meie jaoks hetkel, mil sünnime uuesti. Meie vaim tehakse elavaks ja ei sure kunagi. Teisalt ei alga igavene elu täiel määral enne, kui ka meie ihu on ülestõusmises elavaks tehtud.
Sest minu Isa tahtmine on, et igaühel, kes näeb Poega ja usub temasse, oleks igavene elu. Ja mina tõstan nad üles viimasel päeval.“
Teatud mõttes on õige öelda, et igavene elu meie hingele algab selles elus, hetkel, mil sünnime uuesti. Kuid täielikku elu meil ei ole enne, kui meie ihud äratatakse üles kohtupäeval. Alles siis on kogu meie olemus Jumala ees elav. Seni on meil vaid eelmaitse igavesest elust tänu meie hingede lunastusele. Nii elame alles siis, kui ka meie ihudele antakse uus elu, nii, nagu Jumal algusest peale kavatses.